Kåven

Kåven dálkkui mánnábuohcci

Muhtun áhkku lei oktii mánnábuohccin. Son lei náđđon seŋgii ja lei veallán juo mánu. Dálu olbmot heađástuvve ja vižže Kåvena. Kåven bođii, oinnii áhku ja dajai:
– Já, don leat ain seaŋggas. Vuorddes dál dassá go finadan olgun.

Kåven manai olggos. Go bođii fas sisa, de sus ledje beassit ja smáhkut salas. Cahkkehii dola áhku seaŋgga vuollái. Dolla buollái ja áhkku gal lihkai seaŋggas bajás. Kåven bijai su viehkat álásjulggiid fiervái. Go fas bođii goikásii, de áhkku lei áibbas dearvvaš.

Dagny Larsen 1999, Igaldas

Girjjis ”Rittus áhpái”, Hans Kr Eriksen, Davvi Girji

Sánit ja dajaldagat

Mánnábuohcci – gravid

Mánnábuohccin – som gravid

Náđđon – krypet

Seŋgii – til sengs

Heađástuvve – de bekymret seg

Vižže – de hentet

Vuorddes dál – vent nå litt

Dassá go finadan – til jeg har vært

Beassit – never

Smáhkut – fliser

Salla – favn

Salas – i favn

Cahkkehii – tente på

Seaŋgga vuollai – under senga

Bijai su – satte henne

Álásjulggiid – barføtter

Fiervá – fjære

Fiervái – til fjæra

Fas – igjen

Bođii goikásii – kom på tørt land

Áibbas dearvvaš – helt frisk


Kaavensteinen

Kåven geađgi Porsáŋggus (Kistrand)